Eesti 7 parimat tuletorni, pingereas

Mis teeb Eesti tuletornist ringisõidu väärt sihtkoha

Kolm asja eristavad neid, kuhu tasub sõita, nendest, mis on kaardil lihtsalt valge torn: vanus, kas saad üles ronida ja mida ümbritsev rannik teeb. Eesti madalad ja kividerohked läänepoolsed veed uputasid nii palju laevu, et hansakaupmehed hakkasid juba 1500. aastatel navigatsioonitorne ehitama, ja Vene impeerium industrialiseeris võrgu 1800. aastatel, tuues Prantsusmaalt valmiselementidest malmtornid. See kihilisus tähendab, et hommikul seisad 500 aastat vana kiviploki juures ja pärastlõunal viktoriaanliku raudsamba all, 40 km eemal.

Praktika on piisavalt ühtne, et selle korra ära öelda. Roniteks avatud tornid on üldjuhul avatud maist septembri keskpaigani, lahtiolekuajad umbes 10.00-18.00, ja täispilet maksab €3-6. Enamik on väljaspool neid kuid mehitamata ning sisetrepid on järsud keerdtrepid madala pearuumiga — halvad liikumisraskustega või kõrgusekartlikele. Augusti lõpus avavad üleriigilised tuletornipäevad mitu tavaliselt lukustatud torni, nende hulgas sõjaväeaegseid. Kui suudad Hiiumaa reisi sellele nädalavahetusele ajastada, tee seda.

1. Kõpu, Hiiumaa — vanim ja see, mida vahele jätta ei saa

Kõpu on 1531. aastal valminud 36 m kõrgune müüritisplokk, mis seisab Tornimäel 68 meetri kõrgusel, mis viib tule enam kui 100 meetrit üle merepinna ja teeb selle nähtavaks kaugele Läänemerele. See on üks maailma vanimaid pidevalt töötavaid tuletorne ja seda ka näeb: neli tugipiilarit, jalamil kolme meetri paksused müürid ja mitte mingit elegantsi. Sisetrepp on klaustrofoobiline pigistus ja tasuks on tipus mets kolmes suunas silmapiirini ning neljandas avameri.

See asub umbes 35 km Kärdlast läänes korraliku tee ääres ja hooajal on jalamil väike kohvik ja pood. Pilet on umbes €5, avatud ligikaudu maist septembrini, ja juulikuine keskpäev toob bussitäied, mis trepi ummistavad — mine enne 11.00. Kui teed Eestis ainult ühe tuletornipeatuse, siis just selle, ja see õigustab üksinda 1 tunni ja 15 minuti pikkust Rohuküla-Heltermaa praamisõitu. Ühenda sama pärastlõunaga Ristna, 10 km lääne pool.

2. Kiipsaare, Saaremaa — viltune torn, mis seisab meres

Kiipsaare ehitati 1933. aastal Harilaiu poolsaarel kuivale maale. Meri liikus. Nüüd seisab see rannast eemal, kaldu nurga all, mis on toonud paratamatu Pisa võrdluse, jalam iga tormiga uhutud, ja aastakümnete jooksul on ta tegelikult asukohta muutnud, kuna liiv selle all rändab. Üles ronida ei saa ja piletit ei ole. See on lihtsalt Saaremaa pildistatuim objekt ja erinevalt enamikust pildistatuimatest objektidest väärib ta seda.

Kohale jõudmine nõuab 3 km jalutuskäiku suunas Harilaiu tee lõpus olevast parklast läbi kadastiku ja rannaniidu Vilsandi rahvuspargis ning pinnas on pärast vihma pehme — võta korralikud jalanõud. Arvesta kaks tundi edasi-tagasi. Parim valgus on õhtul, kui torn muutub halli vee taustal kuldseks. Ühenda see lähedalasuvast Papissaare sadamast väljuvate hülgevaatlusretkedega. Väldi tugeva pealetuulega; viimased 500 m võivad olla pahkluuni vees.

3. Tahkuna, Hiiumaa — malm ja mälestusmärk, mis paneb seisma

Tahkuna on 42,7 m kõrgune malmsammas, mis toodeti valmiselementidena Prantsusmaal ja püstitati Hiiumaa põhjatippu 1875. aastal — riigi kõrgeim raudtuletorn ja endiselt töös. Ronid plekkkesta sees mööda keerdtreppi ja tipus avaneb Soome laht silmapiirini, mis peidab 80 km kaugusel olevat Soomet. Pilet on paar eurot, avatud aasta soojal poolel, ja rannikumets ning rändrahnude väljad selle ümber väärivad omaette tundi.

Sada meetrit eemal seisab mälestusmärk parvlaev Estoniale, mis uppus siit põhja pool 1994. aasta septembris koos 852 hukkunuga: metallraam kellaga, mille tila lööb vaid siis, kui tuul puhub sama kõvasti kui tol ööl. See annab kogu neemele uue tähenduse. Ühenda Tahkuna Ristimäega Kärdla tee ääres ja Tahkuna nõukogude rannikupatarei varemetega. Kärdlast on 25 km, nii et see on mugav pool päeva linnast väljas.

4. Sõrve, Saaremaa — kõrgeim asi lahinguvälja lõpus

52 m kõrgune Sõrve torn sulgeb Saaremaa lõunatipu, 30 km mööda kitsast poolsaart Kuressaarest. Praegune torn pärineb 1960. aastast; eelmine hävitati 1944. aasta sügise metsikutes lahingutes, mis siin peaaegu kõik maatasa tegid. See ajalugu ongi mõte: tee lõunasse möödub punkritest, suurtükipositsioonidest ja Sõrve sõjamuuseumist Läätsal ning poolsaar aheneb, kuni näed teelt vett mõlemal pool.

Hooajal saab üles umbes €4-5 eest ja galeriilt vaatad üle väina Läti Kuramaa ranniku poole, umbes 25 km kaugusele. Juulis ja augustis on jalamil kohvik ja väga vähe muud. Neljas koht, mitte kõrgem, sest torn ise on lihtne betooniajastu ehitis — sa tuled siia maastiku ja sõidu pärast. Arvesta Kuressaarest terve pool päeva koos muuseumiga ja tangi enne lõunasse sõitmist.

5. Ristna, Hiiumaa — punane värv ja parim surfirannik

1874. aastal valminud Ristna on 30 m kõrgune raudtorn, mis on värvitud punaseks, mis mändide taustal lausa kisendab, ja see märgib Hiiumaa ranniku läänepoolseimat ohtu. See on Kõpust 10 km kaugemal, mis teeb paari ilmselgeks, ja erinevalt Kõpust on siin harva rahvast. Ronimine maksab hooajal paar eurot. Tegelik tõmbenumber on Ristna rand selle all, Eesti ainus usaldusväärne murdlaine — Läänemere lainetus on lühike ja külm, aga suvel tegutseb Kalanas surfikool.

Tule siia õhtul, sest see on läänerannik ja päikeseloojangud avamere kohal on saare parimad. Lähedal on looduskeskus ja hajali puhkemajad; söögikohti on vähe, nii et söö Kõrgessaares või võta piknik kaasa. Omaette viies, aga teine, kui kaalud rannikut, mitte torni. Oktoobris on tee tühi, kohvik suletud ja koht võib-olla isegi parem.

6. Pakri, Paldiski — kõrgeim torn 24 m panga peal

Pakri on veidi üle 52 m kõrgune ja seega Eesti kõrgeim tuletorn, ehitatud 1889. aastal Pakri panga servale, mis ise on 24 m kihilist paekivi merre kukkumas. See kombinatsioon annab põhjaranniku kõrgeima vaatepunkti ja vaate mööda pangaseina, mis jookseb kilomeetreid. Pilet on umbes €5, ligikaudu maist septembrini, ja ronimine on pikk. Pangapealne rada tornist mõlemale poole on tasuta, avatud ja tõesti tuuline.

Paldiski on Tallinnast 50 km läänes, autoga umbes 50 minutit ja rongiga Balti jaamast umbes tund ja veerand, mis teeb sellest riigi kõige lihtsamini ligipääsetava tõsise tuletorni neile, kel autot pole. Linn oli kuni 1994. aastani suletud nõukogude allveelaevnike õppebaas ja näeb ka praegu välja nii, mida osa külalisi peab põnevaks ja teised sünkjaks. Ühenda Pakri Paldiski sadamavaremetega ja saad pealinnast täispika päevareisi.

7. Suurupi — kaks torni, üks puust, pool tundi Tallinnast

Suurupi poolsaarel 25 km Tallinnast läänes on paar: 1760. aasta kivist ülemine tuletorn ja 1859. aasta puidust alumine tuletorn, viimane üks vanimaid veel töötavaid puidust navigatsioonitorne Euroopas. Mõlemad on konserveeritud, mõlemad väikesed ja mõlemad tavaliselt lukus, avatud vaid suviste nädalavahetuste kellaaegadel ja augusti tuletornipäevadel. Isegi väljastpoolt vaadates on puutorn — valged lauad, must laternaruum, seisab lagendikul ranna kohal — sõitu väärt.

See on õige valik, kui ööbid Tallinnas ja tahad rannikupärastlõunat ilma praamita: autoga 30-40 minutit suunas, metsarada alla vee äärde ja Suurupi rannakivid juulis ujumiseks. Seitsmes koht seepärast, et ligipääs on ettearvamatu, mitte sellepärast, et koht oleks igav. Jäta Keri saar vahele, mis nõuab tellitud paati, kui sa just ei ole tõeline tuletornihull, kellel on terve päev ja seltskond kulude jagamiseks.